Puuetega inimeste õigused ei ole “eritingimused” või abipaketid. Need on inimõigused, mille kaitsmine on riigi ja omavalitsuste kohustus. Õiguskantsleri Kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Liisi Uder rõhutas Tallinna Puuetega Inimeste Koja foorumil 12. novembril, et Eesti peab liikuma senisest märksa süsteemsema tegutsemise suunas – mitte lootma sellele, et õigused kehtivad siis, kui ametnikud parasjagu märkavad või kui inimene ise jaksab seista nende eest.

Konventsioon: inimene on oma elu keskmes

Eesti liitus ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga 2012. aastal. Konventsiooni täitmise edendamist, kaitsmist ja järelevalvet teeb Eestis õiguskantsler.

Konventsioon rõhutab, et puuetega inimesel on õigus ise otsustada oma elu üle: kus ja kellega ta elab, milliseid tegevusi ta teeb, kuidas ta osaleb ühiskonnas ning millist nõu ja tuge ta vajab. Uderi sõnul on see põhimõte universaalne ega sõltu sellest, kui sügav puue või milline abivajadus inimesel on.

Eesti on siiski säilitanud konventsiooni artikli 12 suhtes reservatsiooni, mis võimaldab määrata inimesi piiratud teovõimega isikuteks. Uder rõhutab, et isegi kui eeskoste on vajalik, peab see olema viimane meede ja rakendatud nii lühidalt kui võimalik – inimese tahe ei tohi kaduda asutuste mugavuse või vormi nõuete sisse.

Ligipääsetavus määrab, kas õigused kehtivad päriselt

Liisi Uder nimetas ligipääsetavust puuetega inimeste õiguste tuumikuks. Kui inimene ei pääse kooli, tööle, valima, arsti juurde, kultuuriüritustele või isegi oma kodust välja, siis muutuvad teised õigused teoreetilisteks. Ligipääsetavus peab olema lahendus, mis on olemas enne, mitte parandustöö pärast probleemi ilmnemist.

See puudutab nii füüsilist keskkonda, teenuseid kui infot. Uder rõhutab, et õigused ei ole täidetud siis, kui maja tagumisele uksele pannakse ramp, kuhu pääseb ainult helistamise peale. Samamoodi ei ole infot ligipääsetavaks muudetud siis, kui avalik tekst on saadaval ainult keerulises professionaalses keeles või audiovisuaalsed teavitused puuduvad.

Omavalitsused mõjutavad otse igapäevast toimetulekut

Kuigi konventsioon on rahvusvaheline dokument, puudutab enamik selles kirjeldatud õigusi otseselt omavalitsuste tööd. Nende kaudu jõuavad inimesed hariduse, tervishoiu, sotsiaaltranspordi, kultuuri- ja sporditeenuste ning kogukonnaellu kuulumise juurde.

Puuetega inimese kodu ei tohi olla määratud kellegi teise äranägemisel – näiteks olukorrad, kus inimene suunatakse elama teise linna või asutusse, sest tema seni kasutatud hoones puudub ligipääs, ei ole kooskõlas konventsiooni põhimõtetega.

Ka kriisiolukorrad nõuavad omavalitsuste valmisolekut. Kriisiteated, evakuatsioon, abi- ja varustusvõimalused peavad olema planeeritud nii, et erinevate erivajadustega inimesed ei jääks üksi ega ohtu. “Keskmise inimese järgi planeerimine” ei tööta olukorras, kus vajadused on erinevad.

Uder esitas mõtte, et kui riigil veel tervikplaani ei ole, võiks mõni omavalitsus võtta vedaja rolli – ja Tallinnal oleks selleks väga selge stardipositsioon.

Väärtus, mis ei tohi kaotsi minna

Liisi Uderi sõnum on selge: puuetega inimeste õigused ei tohi sõltuda heast õnnest, juhusest ega abivalmidest ametnikest. Süsteem peab tagama õigused ka siis, kui inimene ei oska, ei jaksa või ei suuda nende eest ise võidelda.

“Puuetega inimesed ei vaja privileege,” sõnas Uder. “Nad vajavad seda, et nende eluvalikuid austatakse sama palju kui kõigi teiste omi.”