Tutvustan sügise hakul Pimedate Raamatukogu teenuseid erinevate puuetega inimestele. Esinen reedel, 26. septembril Tallinna Puuetega Inimeste Koja avatud uste päeval ja teisipäeval, 30. septembril Raplamaa Puuetega Inimeste Koja patsiendipäeval.
Panen näidisteks kaasa võetud heliraamatud, punktkirjaraamatud ja puuteraamatud Tallinna Puuetega Inimeste Koja saali lauale. Võtan kätte lehed punktkirjas märksõnadega ja ütlen, et mina ettekandega ei esine ja loengut ei pea. Saalis on mitu sekundit vaikust. Jätkan, et teeme hoopis vestluse. Sellega nõustutakse ja esinemine enam kui poolesajale huvilisele kestab ligi tunni. Kurtidele inimestele vahendab räägitavat viipekeeletõlk ja Katrin Jõgisaar teeb foto.
Logo pusal tuntakse ja arvatakse, et ma töötan Rahvusraamatukogus. Mu küsimusele, miks ei ole vaja esinemise ajal kätt tõsta, vastatakse, et mis sellest ikka tõsta – sa niikuinii ei näe.
Küsimused on väga asjalikud. Mitmel alal aktiivne ratastoolis liikuv Jüri Lehtmets rõõmustab, kui saab teada, et inimene, kes ei suuda raamatulehti keerata, võib Pimedate Raamatukogu lugejaks registreeruda. Valiku kaasas olevatest raamatutest on teinud Pimedate Raamatukogu juhataja Marja Kivihall. Panen Daisy-pleierisse mängima Urmas Vadi raamatu „Kuu teine pool“ helivariandi. Koja tegevjuht Viktor Kurušev ütleb, et see on raamat, mida ta viimati luges. Alguspeatükkides tundunud, nagu oleks kirjutanud klassivend. Tegelikult olevat meeste vanusevahe viis aastat. Nii et kirjanik on tabanud olustikku ja sündmusi väga hästi. Hea on ka Pimedate Raamatukogu raamatuvalik – mis huvitab paberraamatute lugejaid, valmistatakse nägemispuudega ja muu lugemist takistava puude, häire või haigusega inimestele heliraamatuna. Lisaks pimedatele ja vaegnägijatele on viimasel ajal lugejate hulka lisandunud üsna palju düsleksia ehk lugemisraskustega inimesi.
Kirjutan, nagu tavaliselt, huvilistele punktkirjas nimekaardid. Huviline Sergo rõhutab, et ta on majaomanik. Nii saab mees endale kaardi tekstiga: „Sergo, majaomanik“.
Vestluse lõpul küsib Jüri, kas ma punktkirjas märksõnadega lehti, mida alguses näitasin, kasutasin. Vastan, et ei kasutanud. Nelikümmend aastat tööd selles valdkonnas lubavad peast rääkida.
Rapla Kultuurikeskuse suures saalis saadab patsiendipäeva juht, Raplamaal hästi tuntud raadiohääl Ott Ojand mu lava ette. Tal on õige saatmisvõte selge – on kunagi vaegnägemisega kogemusnõustajat usutlenud. Kirjeldan, miks see võte on just niisugune – tema liigub pool sammu ees, mina hoian käest küünarnukist veidi kõrgemalt kinni. Saatmise jäädvustab Elviire Kirst. Asetan tavapärased tutvustusmaterjalid lava äärele ritta ja hakkan ligikaudu 65le jälgijale rääkima.
Esitan kaks kontrollküsimust. Sellele, miks ei ole minu esinemise ajal küsimuseks vaja kätt tõsta, vastatakse – sellepärast, et oled pime. Küsimusele, mida tähendavad tähed mu pusal, vastatakse üksmeelselt, et ei tea. Siiski pakutakse, et Rapla rahvas. Ütlen õige tähenduse.
Tihe päevakava on mulle andnud esinemiseks vaid kakskümmend minutit. See aeg möödub ruttu. Koja tegevjuht Erika Reinumägi ütleb, et mu esinemine olnud vaheldus tavapäraste ettekannete hulgas. See näidanud, et maailm võib olla hoopis teistsugune. Korraldajate teada olevat niisugune nägemispuudega inimeste teemade tutvustamine Raplamaal esmakordne.
