Endla 59, 10615 Tallinn

Puudega noormees võitis alles neli aastat hiljem kohtuvaidluse linnaga

Puudega noormees võitis alles neli aastat hiljem kohtuvaidluse linnaga

15. oktoober 2020

Eelmisel nädalal avalikustati suur kohtuvõit pikaks veninud vaidluses liikumispuudega noormehe õiguste üle. Tallinna halduskohus otsustas, et linn on käitunud noormehega õigusvastaselt ja peab talle tagama inimväärikad võimalused ühiskonnas osalemiseks.

Tallinna Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees Külli Urb märkis Tallinna halduskohtu otsuse valguses: ” Sellised otsused aitavad puuetega inimestel iseseisvamalt ja julgemalt elada. Kohalike omavalitsuste volikogud ja poliitikud peavad muutma oma suhtumist lisavajadustega inimestesse “.

Kohtuvaidlus sai alguse üle nelja aasta tagasi, mil kaasasündinud kesknärvisüsteemi kahjustusega ja sellest tuleneva liikumispuudega noormees esitas Tallinna linnale taotluse isikliku abistaja teenuse saamiseks. Tallinna linn aga ei nõustunud osutama teenust vajalikul määral ja koostöös Liverte advokaadibüüro vandeadvokaat Meris Vellinguga pöörduti kohtusse. Eelmisel nädalal rahuldas Tallinna halduskohus noormehe kaebuse ja tühistas Tallinna toonase otsuse.

Velling tõdes, et pika kohtutee fookuses oli eelkõige küsimus puudega isiku elustandardist: “Leidsime oma kaebuses, et arenenud Euroopa sotsiaal- ja kultuuriruumi osaks olevas Eesti ühiskonnas ei saa inimväärseks lugeda elustandardit, mis tagab üksnes ellujäämiseks vajaliku miinimumi. Riigil ja kohalikul omavalitsusel on nii põhiseadusest kui rahvusvahelisest õigusest tulenevalt positiivne kohustus kõrvaldada puudest johtuvat faktilist ebavõrdsust moel, mis võimaldab puudega inimesel realiseerida enda õigusi teiste inimesega võrdselt. Inimesele tuleb leida tema abivajadusele vastav terviklahendus, mitte kohelda teda kui objekti.” Kohus leidiski kokkuvõtlikult, et kohalikud omavalitsused peavad inimese abistamiseks valima meetme, mis sobitub parimal viisil tema individuaalsete vajadustega. Lisaks peab see aitama parandada erivajadusega inimese elukvaliteeti ja võimaldama tal igapäevaelus osaleda võrdselt teiste ühiskonna liikmetega.

Inimõiguste keskuse strateegilise hagelemise valdkonna juht Kelly Grossthal selgitas, et keskus toetas kohtuteed, kuna puuetega inimeste ligipääs teenustele on elementaarne inimõigus. “Kohalike omavalitsuste poolt puuetega inimestele pakutavad teenused ei vasta tihti tegelikele vajadustele ning seega on piiratud ka nende inimeste eneseteostusvõimalused. Kohtuotsus ongi meeldetuletus kõigile omavalitsustele, et sotsiaalhoolekande võimalused sõltuvad kahtlemata piisavate vahendite olemasolust, kuid puudega inimesed ja nende vajadused on eripalgelised,” selgitas Grossthal.

Kohtuotsusest selgub, et Tallinna linn ei lähtunud isikliku abivajaduse hindamisel ja määramisel tervikliku lähenemise põhimõttest. Nimelt, tulenevalt sotsiaalhoolekande seadusest on kohalikul omavalitsusel kohustus välja selgitada inimese abivajadus ja sellele vastav abi, võttes arvesse tema toimetulekut ning ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid. Kohtu sõnul ei ole Tallinna linn analüüsinud noormehele pakutud lahenduse sobivust ega välja selgitanud, millist täiendavat teenust ja millises mahus on mõistlik ning võimalik kasutusele võtta.

Olulisena väärib äramärkimist kohtu seisukoht, et erivajadusega inimesele eluruumi võimaldamisel tuleb arvestada, et see asuks elaniku igapäevaseid liikumisi arvestades võimalikult lähedal, et mitte panna inimest täiendavalt sõltuvusse sotsiaaltranspordi kättesaadavusest või tekitada olukorda, kus ta peab kandma täiendavaid kulusid transpordile juhul, kui ta oma transpordi eest osaliselt või täielikult tasub. Tallinna linn aga pakkus noormehele, kes on aastaid püsivalt elanud, töötanud ja oma igapäevaseid toimetusi teinud Mustamäel, elukohta linna teises otsas – Lasnamäel. Selline elukorraldus oleks muutnud noormehe töötamise, taastusravi ja muude teenuste tarbimise keerulisemaks kui mitte võimatuks