14 fakti sotsiaaltranspordi kohta

Sotsiaaltransport on iseseisvaks eluks oluline teenus väga paljudele inimestele üle Eesti. Hoolekande osakonna nõunik Kristiina Tuisk, kelle eestvedamisel on peagi algamas suuremahuline sotsiaaltranspordi arendusprojekt, pani kirja 14 fakti sellest tähtsast teenusest.

  1. Sotsiaaltransporti vajab kohalike omavalitsuste hinnangul ligikaudu 12 000 inimest üle Eesti.
  2. Sotsiaaltransporditeenuse eesmärk on toetada puude ja erivajadustega inimeste või nende hooldajate töötamist ja õppimist, samuti nende iseseisvat elu ja ühiskonda integreerumist.
  3. Sotsiaaltransport on seaduse järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne ning seda rahastatakse omavalitsuse eelarvest.
  4. Kohalik omavalitsus peab kehtestama sotsiaaltranspordi osutamise tingimused, millega pannakse paika, kuidas teenus on korraldatud ning kuidas inimene saab seda taotleda. Tingimused ja kord peavad olema inimestele avalikult kättesaadavad. Enamasti on see info leitav kohaliku omavalitsuse koduleheküljelt, kuid alati saab uurida ka omavalitsuse sotsiaaltöötajalt.
  5. Sotsiaaltransporti on vaja, kui inimesel ei ole võimalik puudest tingituna kasutada ühistransporti või isiklikku sõiduautot.  Näiteks, kui ta ei saa liikumis- või nägemispiirangu tõttu juhtida isiklikku sõiduvahendit või minna bussi peale.
  6. Kui inimene esitab taotluse teenuse saamiseks, peab kohalik omavalitsus hindama tema abivajadust. Selle põhjal saab kohalik omavalitsus langetada otsuse, kas ja millises mahus inimene teenust saab. Otsuse sisu tuleb inimesele selgitada lihtsas ning arusaadavas keeles. Ka eitavat vastust tuleb selgitada.
  7. Sotsiaaltranspordi taotlemiseks ei pea olema inimesele määratud puuet. Kuigi kohalikul omavalitsusel on teenuse vajadust siis tunduvalt lihtsam hinnata, ei ole puude määramine sotsiaaltranspordi taotlemise ega saamise eeldus.
  8. Üldjuhul vajavad sotsiaaltransporti liikumis- ja/või nägemispiiranguga raske või sügava puudega inimesed. Samuti võivad teenust vajada näiteks autismi diagnoosiga lapsed ja täiskasvanud, kelle eripärad ei võimalda neil sõita ühistranspordiga (ning isiklikku transporti ei pruugi perel olla). Keskmise puudega inimesed saavad enamasti kasutada tavalist ühistranspordivahendit, kuid igal juhul peab kohalik omavalitsus hindama sotsiaaltranspordi vajadust, sest ka sama puude raskusastmega inimeste vajadused võivad olla erinevad.
  9. Tihti arvatakse, et teenust osutab sotsiaaltöötaja ise, kes teeb sõidud väikese elektriautoga. Tegelikult ei ole sotsiaaltöötaja ülesanne sotsiaalteenuseid ise osutada, vaid korraldada nende kättesaamine. Sotsiaaltöötaja võib ise sõite teha, kuid on ka neid kohalikke omavalitsusi, kes on hankinud selleks mõne teenusepakkuja. Tähtis on see, et inimene saaks teenust vastavalt abivajadusele.
  10. Hästi korraldatud sotsiaaltransport tagab juurdepääsu avalikele teenustele ning töökohale/õppeasutusse sõitmiseks. Kui kohalikul omavalitsusel on võimalusi, on tal õigus pakkuda transporditeenust ka laiemalt, nt spordivõistlustel, teatris käimiseks jne.
  11. Avalikeks teenusteks loetakse:
    • haridusteenuseid (nt lastehoid, lasteaed, kool);
    • tervishoiuteenuseid (sh nt perearsti, eriarsti külastamine, samuti haiglasse minek, apteegi külastamine);
    • postkontori külastamine vajalike postiteenuste kasutamiseks;
    • pangakontori külastamine inimesele vajalike finantstehingute sooritamiseks, kommunaalteenustega seotud asjaajamisteks;
    • sotsiaalteenuste kasutamiseks, (sh sotsiaaltöötaja vastuvõtule minek, päevakeskuse külastamine, rehabilitatsiooniteenuseid saama minek jmt).
  12. Kohalik omavalitsus võib inimeselt sotsiaaltranspordi eest tasu küsida, kuid näiteks liiniveo puhul ei või see olla suurem, kui maksab samas piirkonnas sama vahemaa läbimisel inimene, kellel ei ole liikumis- või nägemispiirangust tulenevaid takistusi. Samuti peab sotsiaaltranspordi eest tasumine olema inimesele jõukohane ega tohi välistada tema võimalust teenust saada. Tihti on kohalikud omavalitsused kehtestanud rahalise piirangu, näiteks: teenust saab ainult 50 euro ulatuses kuus. Selline piirang ei ole seadusega kooskõlas, sest iga inimese teenuse vajaduse mahtu ning võimalust teenuse eest tasuda tuleb eraldi hinnata.
  13. Tänavu soovib sotsiaalministeerium käivitada suuremahulise sotsiaaltranspordi pilootprojekti. Soovime leida võimaluse, kuidas kohalikud omavalitsused saaksid hakata teenust ühiselt tellima ja pakkuma, samuti sõite ühildada kas siis omavahel või ühistranspordiga.
  14. Aastatel 2018–2020 on sotsiaalministeeriumil kavas toetada sotsiaaltranspordi arendamist kuni 8 miljoni euroga.

Allikas: https://somblogi.wordpress.com/2018/03/06/14-fakti-sotsiaaltranspordi-kohta/