Uuring: püsiva ravikindlustuseta inimeste arv on endiselt suur

Mõttekoja Praxis värske analüüsi järgi on Eestis kuni 120 000 tööealist inimest, kellel puudub püsiv ravikindlustus. Selliste inimeste arv on praegu viimase kümnendi väikseim, kuid OECD ja EL riikide keskmisega võrreldes endiselt suur. Valdav osa ravikindlustamata inimestest on katkendliku kindlustuskaitsega.

 

Sotsiaalministeeriumi tellitud analüüsist selgub, et ravikindlustuse puudumine on ühiskonnas jagunenud ebavõrdselt. „Alakaetus on kõige suurem meeste, parimas eas tööinimeste, muukeelse rahvastiku ja madalama haridustasemega inimeste seas. Samuti on haavatavas olukorras hiljuti 3-aastaseks saanud laste vanemad, eriti emad, kelle sisenemine või naasmine tööturule ei ole sujuv,“ tõi välja Praxise juht Tarmo Jüristo. Ta selgitas, et meestest oluliselt sagedamini ongi naiste ravikindlustuse katkemine seotud vanemlusega.

 

Kindlustuskaitse katkemise või puudumise põhjused peituvad nii tööturul kui ka sotsiaalsüsteemis. „Tööturule vaadates näeme tuhandeid inimesi, kelle ravikindlustus puudub ebaregulaarse tulu või töövormi eripära tõttu. Praegu on ebakindlas olukorras paljud vabakutselised ja ebatraditsioonilist tööd tegevad inimesed, kellel ei ole püsivat töölepingut ühe tööandja juures. Praegune süsteem ei ole paindlik erinevate töövormide suhtes ja see hakkab ajale jalgu jääma,“ sõnas Jüristo.

 

Üks Praxise analüüsi soovitus ongi muuta ravikindlustuse hõive ja sissemakse aluseid. Kui praegu arvestatakse ravikindlustuse kehtimiseks sotsiaalmaksu eelmise kalendrikuu eest, siis Praxise soovituse järgi võiks laiendada seda 12 kuule. „See muudatus aitaks suurendada tööturu paindlikkust, vähendada struktuurset tööjõupuudust ning kohtleks võrdselt inimesi, kes maksavad aasta vältel samas mahus sotsiaalmaksu, olenemata nende töösuhte eripärast,“ selgitas Jüristo poliitikamuudatuse sisu.

 

Teise kitsaskohana toob Praxise analüüs välja, et inimesed, kellel on õigus haigekassa kindlustusele sotsiaalsüsteemi kaudu, ei ole piisavalt teadlikud või motiveeritud kasutama erinevaid „uksi“, mille kaudu ravikindlustust taotleda. „Näiteks ei registreeri suur hulk uusi töötuid end töötukassas, sest nad ei kvalifitseeru toetustele ja hüvitistele ja nii jäävad nad ilma ka ravikindlustusest,“ tõdes Jüristo. Ta lisas, et teadlikkuse tõstmine ja käitumise mõjutamisega on võimalik vaid väiksemas ulatuses ravikindlustusega katvust parandada.

 

Praegu on kokku ligi 50 erinevat ravikindlustuse saamise alust, mida on keeruline riigil hallata ja kodanikul teada. Ühe ulatusliku poliitikamuudatusena toob Praxise analüüs välja liikumise universaalse ravikaitse süsteemi poole, mis kehtiks kõigile Eesti residentidele. „Praeguse süsteemi peenhäälestusega saaks ravikindlustusega katvust suurendada 1% võrra. Universaalne kindlustus oleks ulatuslik reform, mis eeldab põhimõttelist muudatust tervishoiu rahastamises ja maksusüsteemis. Millised on Eestile  jõukohased stsenaariumid, mis arvestaks meid ees ootavate rahvastiku- ja tööturumuutustega, vajab põhjalikumat analüüsi ja ühiskondlikku arutelu,“ võttis Jüristo analüüsi tulemused kokku.

 

Tervise- ja tööminister Riina Sikkuti sõnul on ravikindlustuskaitse puudumine või katkendlikkus  murekoht, mida võimendab töövormide mitmekesistumine. “Esiteks on vaja inimesi teavitada ravikindlustuse lõppemisest ja ravikindlustuse saamise võimalustest, selleks on näiteks Haigekassa planeerimas personaalset teavitamise süsteemi. Teine võimalus on pikendada sotsiaalmaksu hajutamisega ravikindlustuskaitset ebaregulaarse tulu teenijatel nagu vabakutselistel, loovisikutel, hooajatöötajatel.”

 

Ministri sõnul vajab ettepanek ravikindlustuse laiendamiseks kõigile Eesti elanikele kindlasti ühiskondlikku arutelu ja täiendavat analüüsi. “Peame arvestama nii majandusliku mõjuga kui ka inimeste õiglustundega. Samas, võiksime ühiskonnas jõuda kokkuleppele, et haridus, tervis ja sotsiaalhoolekanne on ühiselt kaetavad kulud, kus abi saamine ei sõltu otseselt panuse suurusest.”

 

“Universaalse ravikindlustuse rakendamisega peaksid kaasnema muudatused ka maksusüsteemis, näiteks ravikindlustuse lahtisidumine sotsiaalmaksust. Tööjõumakse tõsta ei saa,” sõnas minister Sikkut.

 

Enamikus EL ja OECD riikides on juurdepääs tervishoiu põhiteenustele tagatud enam kui 99% elanikest. Eesti kuulub 14% kindlustamata tööealise elanikkonnaga EL ja OECD riikide madalaimasse kolmandikku.

 

Sotsiaalministeeriumi tellitud analüüsi eesmärk oli välja selgitada kindlustamatuse põhjused ja  võimalikud stsenaariumid, kuidas elanike ravikindlustusega kaetust suurendada.

 

Mõttekoja Praxis uuring: Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile – kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustuses?