Viburaja avamine Tegevuskeskuses 08.06.2008

Artikli autor: Juhan Nurme

Pühapäeval, 8. juunil avati Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse tagaõuel pidulikult viburada.

Seekord oli sponsori leidmise okkaline tee olnud Külli Urbile, kelle lemmikväljed on, et sponsorid pole maailmas otsa saanud, nad tuleb vaid üles leida, veidi siledam kui tavaliselt, sest sponsoriks oli MTÜ Chrysler Club, kuhu kuulub ka suhteliselt kerge liikumispuudega, kuid siiski meie masti mees Sven Reemet, kes viburaja loomise plaaniga kohe nõusse oli jäänud ning klubi juhatuses eelnevalt vajaliku lobitöö ära teinud. Et toimunu ajaloolisust tulevastele põlvedele jäädvustada, istutas klubi tegevuskeskuse aeda kaks tamme ja kuus kuuske, millele Tallinna Puuetega Inimeste Koda istutajate nimesildid juurde lubas panna.

Külli pidas üheks päevakangelaseks ka Evely Kaibaldit, kes oli entusiastlikult koordineerinud erinevate koostööpartnerite tegevust nii, et nad ühel päeval ja tunnil tegevuskeskusesse spordivarustuse üleandmisele kogunesid.

Lindilõikamisel märkis klubi juhatuse esimees Peeter Pekri, et sponsoreerida saab mitmeti, võib tuua lastele kotitäie kommi ja rahule jäävad nii saajad kui andjad. Kuid järgmiseks päevaks on kommid söödud ja rõõm otsas.

Noortele pakuvad püsivat rahulolu tegevused. Kraislerlased otsustasid anda puudega noortele võimaluse tegutseda – harjutada vibulaskmist ja korvpallimängu. Nad kinkisid Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskusele kaks vibu, tosina jagu nooli, aitasid üles seada värvilised märklauad ning kaks mobiilset korvpallimasti.

Kajamaa Viburajalt oli kohal instruktor Katrin, kes tutvustas vibuspordi põhitõdesid. Õpetussõnad kulusid kohaletulnuile ära, sest enamik neist oli vibu ja vibulaskmist vaid filmides näinud. Mulle näiteks oli üllatuseks, et vibu lastes tuleb sihtida allapoole sihtmärki. Laskja peab vaid teadma, kui palju ta allapoole sihib, et nool täpselt märklaua keskpunkti tabaks.

Laskerajale astunu sai vibuküti täisvarustuse, tema vasaku käsivarre ümber seoti nahast kaitse, et valla päästetud vibunöör käele haiget ei teeks, parema käe esimese kolme sõrme otsa torgati nahast sõrmised. Küsimusele, kas Rooma vibukütid ka sõrmekaitseid kasutasid, vastas instruktor, et kindlasti pidid nad oma sõrmi vibunööri sissesoonimise vastu kaitsma, sest lahinguvibu vinnastada pole kerge, kasutada tuleb umbes 50-kilost jõudu.

Kingituseks saadud vibude vinnastamine küll üle jõu ei käinud, seda võin oma kogemustele toetudes kinnitada.

Kõik tegevuskeskuse tagahoovi kogunenud lapsed ja täiskasvanud tundsid päevast mõnu. Nad lasksid vibu, viskasid korvi, kuulasid Leanne Barbo torupillimängu. Ürituse kordaminekuks aitas kaasa ka Mäesalu Cateringi suupistelaud, suviselt soe ilm ja taevas särav päikene.